Mina olen siin huumori käes juba piisavalt vaevelnud ja tegelikult, ega siin midagi oodata ei ole, tuleb kirjutama hakata.
Aga mõte on pidama jäänud-saanud ühele kuivemale kohale siin sotsioloogilise huumoriuurimise märjas soos. Küsimuse püstitus on praegu väga üldine "Kuidas huumor mõtlemist muudab?"
See on väga lai, kuigi mu mõte on kitsam: uurida olukordi, kus huumor on mõjutanud mõtlemist sisuliselt – st mitte igasugu väärtushinnanguid ja eelarvamusi jmt, mis käivad ka huumoriga kaasas. Aga just praktilist mõtlemist – millisel moel huumor aitab meil oma mõtlemist avardada, probleemidele uue pilguga vaadata.
Aga kust alata? Esiteks ma uurin veel oma artiklikogu – tean, et seal on mõni artikkel sarnasel teemal. Mitte küll eriti hea artikkel, aga ehk saan mõne mõtte.
Update 22:49
Ei, alustasin hoopis Simon Critchley raamatuga "On humour. Thinking in action."
p 3: "The relief theory emerges in the nineteenth century in the work of Herbert Spencer, where laughter is explained as a release of pent-up nervous energy." But best known in Freud, 1905.
p4: Quetes Bergson: "Laugher must answer to certain requirements of life in common. It must have social signification"
p5: kui naljarääkimist segatakse või kontakt rääkija ja kuulaja vahel katkeb, siis nali ebaõnnestub
p6: "Both brevity and speed are the soul of wit."
p7: the joke invites a corporeal response – nalja tunneme oma kehaga!
p 12: "..humour can reveal us to be persons that, frankly, we would rather not be."
p 16: "…I want to defend a two-fold claim: (i) that the tiny explosions of humour that we call jokes return us to a common, familiar world of shared practices, the background meanings implicit in a culture; and (ii) indicate how those practices might be transformed or perfected, how things might be otherwise. Humour both reveals the situation, and indicates how that situation might be changed."
p 16-17: kas huumoris oleme inimesed kui võrdsed või inimesed kui hierarhilised loomad?
p 20: quotes Stern (Tristam Shandy): "human being are troubled with the opinions (dogmata) that they have of things, and not by the things themselves(pragmata)."
Inimene ja tema ettekujutus endast. Critchley toob sisse huvitava mõtte, et huumor on seotud sellega, et meie mõtlemine ei ole mitte meie elust, vaid sellest, et me oma elu elame ja mõtetest, mis see meis tekitab.
p 28: Quotes Plessner: "By contrast [to animals], the human being not only lives and experiences, he or she experiences those experiences (erleb sein Erleben). That is, the human being has a reflective attitude towards its experiences and towards itself."
p 29: "Humour is precisely the exporation of the break between nature and culture, which reveals the human to be not so much a category by itself as a negotiation between categories."
p 50: "We cannot simultaneously be what we have" (Meil on keha – me ise oleme see keha – kuidas meil saab olla midagi, mis me ise oleme?
p 59: "There is something ridiculous about a human being behaving like a human being;.." Nalja ju tehakse inimeste üle?
p 66: they say more in saying less..
p 68: humour warms us when all else is cold. – rääkis ju Maiegi, et teater polnud nii popp kui sõja ajal ei enne ega pärast sõda. Rahvas vajast teatrit, popid olid just komöödiad, naljaetendused.
p 79: humour is a form of common sense
p 87: "[Jokes] are forms of practical abstraction, socially embedded philosophizing." – naljad näitavad meile igapäevaste tegevuste olemust – distantsilt.
p 93: tsiteerib Nietschet: kõige õnnetum loom (inimene) on ka kõige rõõmsam! ainult inimene kannatas nii palju, et pidi leiutama huumori.
p 96: tsiteerib Freudi: naermine isenda üle on parem (õilsam?) kui naermine teiste üle.
p 101, veel Freudi: huumor (iseneda üle) ja depressioon on sama struktuuriga, kuid erinevalt depressioonist töötab antidepressandina.
p 109: me oleme füüsikalised kehad, kel pole võimalik olla pelgalt see keha – see on eneseteadvuse (reflection) needus, aga ka meie eneseuhkuse allikas.
***
Huumor saab võimalikuks sellest, et me küll oleme oma kehad, aga me tajume end selle peegelduse abil, mis mõistus meile endist loob. See peegeldus võimaldab interpretatsioone ning vääritimõistmist. See võimaldab süvitsi minna ja näha oma haledust (depressioon, melanhoolia); aga see võimaldab ka mõista, et see haledus sünnib tollest peegeldamisest, vaatamisest distantsilt. Iseenesest oleme täiesti ponksud tükid – kuigi veidi veidrad. Paras on enda üle naerda ja miks mitte sellest kurvastamise asemel rõõmu tunda?
