Ma olen kolm aastat otsinud seda üldist ja universaalset avastust huumoris, millele mul on midagi lisada või – hoia tonti – mille ma lausa ise teen. Midagi uut ja suurt, millest sotsioloogias kirjutada. Mul on olnud nii mõnigi hea mõte, aga nagu näha, ma ei ole nendega siiani jõudnud, sest – nad on jäänud uitmõtteks.
Iga kord kui ma üritan seaduspära leida, põrkun millegi vastu:
- seaduspära on nii ilmne, et see osutub mingi üldtuntud printsiibi ümbersõnastuseks ega paku midagi sisulist
- seadupära ei ilmne
- kahtlustan, et võib esineda seaduspära, kuid selle kontrollimine empiiriliselt on ületamatu või ebateaduslik vähemalt
Aga miks otsida seaduspära, jõudis mulle alles nüüd kohale, võib-olla ongi huumori tähtsus selle puudumises. Sellise pilguga saab teema hoopis teise ilme. Ei, ei, ma ei hakka siinkohal tegema case-study ja otsima iga anekdoodi sügavamat mõtet.
Nalja, huumori väärtus on originaalsus. Nali on kordumatu mitmes eri mõttes:
- erineva taustaga inimesed mõistavad nalja erinevalt
- iga inimese jaoks on üks nali naljakas vaid seni kuni ta on värske (või ka siis nii vana, et vahepeal unustatud)
- kuigi me võime rääkida naljade levikust, siis suur osa huumorist toimib igapäevaelus ainult korra, nn situatsioonihuumor, mida keegi ei salvesta ega korda (sageli pole kordamine üldse võimalik)
Niisiis, just originaalsus on see, mis on jätnud huumori suurt üldpilti otsiva sotsioloogia vaateväljast tihti kõrvale. Siin pole inimkäitumise printisiibi või poliitilise seisukoha tarvis midagi üldistada, andmekogudesse paigutada ning sügavalt analüüsida (kuigi seda saab teha muudel eesmärkidel).
Niisiis, kui ma ei saa nalja kohta öelda midagi universaalset, siis kas ma üldse saan midagi uut öelda. Et nali on originaalne (eelpool välja toodud erinevatel viisidel), pole ilmselt samuti raketiteadus ega avastus iseenesest. Küll aga omandab see tähenduse, kui asetada nali sotsioloogilise uurimise konteksti. Enamik ainest, kus ei leita vajalikku seaduspära või individuaalset sügavust, on sotsioloogia jaoks kõlbmatu. Nii on traditsiooniliselt olnud ka huumor – leides vaid marginaalset käsitlust.
Kui me aga loobume nõudest, et sotsioloogiline avastus peab tingimata põhinema mingil üldistusel või järeldusel, siis avaneb hoopis uus perspektiiv.
Oletame, et me aktsepteerime, et huumor ei ole midagi täpselt üldistatavat – see on väga erinevate naljakate olukordade üldnimetus. Ometi, mida me täheldame, et kuigi need olukorrad on kõik nii individuaalsed, on nad ometi korduvad. Me leiame otsitud sotsioloogilise tähtsusega ühisosa selle puudumises.
Seega nali, rohkem kui mõni teine käitumisakt, on olemuselt originaalne ja levikult universaalne. Kui nali on originaalne (eelpool nimetatud põhjustel), siis suhestades ta inimkäitumise stabiilsemate ilmingutega (väärtushinnangud, käitumismustrid), leiame ühe faktori, mis on suuteline tooma inimese ellu midagi uut – kuid igal uuel on võimalus muuta vana, olemasolevat. Seega võime täiesti uskuda, et huumor on inimkäitumise muutumise üks põhjuseid.
Tundub usutav, aga kuidas tõestada või mida lisada? On see üldse midagi uut?
Teisteks originaalsuse ilminguteks võib nimetada heuristilist mõtlemist (sh filosoofiat) ja armumist. Mõlemal juhul leiutame me midagi uut ning oleme valmis oma mõtlemist muutma. Kas see võiks olla tähtis? Huumor on ühiskonna ja inimkäitumise muutja? Kas vaba mõtlemise kui ühe originaalsuse viisi allasurumine põhjustab teise originaalsuse viisi (huumor) levikut – kas see võib seletada erakordselt kõrge naljade hulga totalitaarse nõukogude reziimi all? Või on see lihtsalt kodeeritud filosoofia?
Või ongi nali ja filosoofia üks ja sama, aga huumor on "iseeneslik", samas kui filosoofiliste tõdemusteni jõuame enamsti loogika abil? Naljani jõuame ühekorraga (mis teeb ta naljaks), filosoofilise mõtteni aga arutluse käigus (ja seega ta pole naljakas). Seega kui me oleme mõtlemisega tupikus, tuleb meile appi meie huumorisoon. Ja muudab meie mõtlemist ning koos sellega meie käitumist ühiskonnas.
