Eelkõige tahan üles täheldada kaks mõtet:
A. lk 138: ta kirjutab, et huumorteoorite testimiseks oleks tarvilik robot, kes oskaks inimsuhtlust, kuid selle roboti eelduseks on see, et too ei oleks puhttarkvaraline, vaid omaks ka nimetamisväärseid sensomotoorseid võimeid, võimet kogeda vahetuid (mitte intellektuaaalsetesse kategooriatesse ümber tõlgitud) emotsioone.
See mõttekäik tõmbas mu välja sellest intellekutaalsuse-abstraktsuse-formaalsuse mülkast, kuhu ma liialt sageli kipun ennast unustama. Võib-olla just "tänu" Raskini-Attardo sugustele teoreetikutele, kes on enda ümber konstruerinud täiesti omaenamda maailma, kus toimetada ja kirjutada. Sellistes teooriates on inimene täiesti ära unustatud.
