Openuni kursuselt sain ühe ah-nii-tuttav välgatuse osaliseks kui lugesin:
Some functionality that you identify may turn out to be a cluster of related subfunctionalities that can be regarded as a single area of functionality at the top level of your system.
Mõtestasin selle enda tarvis nii: Mingi osa süsteemist, mis loogiliselt tundub ühe osana, võib endast kujutada – sisuliselt või tehniliselt – mitut väiksemat osa.
See lause hakkas silma, sest kohe tuli mulle meelde mitu olukorda, kus süsteemiarendus on takerdunud selle tõttu, et üheks osaks peetud kood hakkab käest ära minema, kuna sinna koguneb liiga palju väga erinevat funktsionaalsust, mida ei peaks üldse ühes kohas realiseerima. Ma peaksin sellistel võimalikel kohtadel tulevikus paremini silma peal hoidma 🙂
Ja üks mõte, mis on alati kasulik meeles hoida:
Some further reductions in your initial list of desired functionality may occur because you are able to identify functionality that can be provided by interaction with other systems that already exist. There is rarely any benefit in re-inventing the wheel.
