Huumor on ootamatu originaalsus. Ootamatu ajas, ruumis, mõttekäigus vmt. Tavalisel mõttel ja huumoril polegi suurt muud vahet kui ootamatus.
Nt ükspäevane vestlus:
A: "Kas see rahvahuumori aine ka sel semestril iseenesest toimub?"
Mina: "Arvatavasti iseenesest ei toimu."
Loomulikult ei mõeldud iseenesest all iseeneslikku toimumist, vaid see oli lihtsalt keelend, mille otsest kasutust ei osatud oodata. Võime öelda ka "kokkusobimatu, inkongruentne".
Minu tõlgendus A küsimusest on küll kokkusobimatu selle mõttega, kuid nalja vastuvõtja jaoks eelkõige ootamatu. ja mina teen nalja, kuna tunnen, et see ootamatult mittesobiv tõlgendus teeb nalja.
