Möödunud nädalavahetusel (23.-24. oktoober 2010) toimus EUI sotsiaalteaduste osakonna väljasõit. Sõidu sisuks oli uute uurijate lõimumine osakonnaga ning igasuguste ettepanekute kuulamine ja arutamine. Kokkuvõttes kestis sõit kaks päeva ning ettepanekud ja muu sisuline tegevus oli sellest 3,5 tundi. Ülejäänud osas: hea toit, meeldiv seltskond, palju veini ning imeilusad vaated 🙂
Viibisime-ööbisime ühes Toskaana agriturismos. See on selline turismitalu moodi koht, aga mitte ainult. Kuigi neil on majutuskohad ja söögisaalid, siis talu põhitegevus on ikka venitootmine, mitmete saaduste kasvatamine ning ka mesindus 🙂 Turistid lõimuvad selle tegevusega suurepäraselt, sest nii on võimalik suur osa saagist talu külastavatele turistidele maha müüa 🙂 Meiegi ostsime kaasa pudeli punast veini (6 EUR) ning purgi tammemett (7 EUR). Kuigi meil on loomulikult veel alles ka suurepärast Hiiumaa mett, siis mul on alati nõrkus proovida uusi meemaitseid 🙂
Valge veini kohta ütles üks EUI professor aga: siinne valge vein on Toskaana parim, kõlbab juua. Ülejäänud Toskaanas tehakse aga sellist valget veini, mida suu sisse võtta ei sünni. Niiet kui Eesti poelettidel kuskil valget Toskaana (Tuscany) veini näete, siis ärge ostke 🙂
Rohkelt saime tutvuda kohalike traditsiooniliste toitudega. Nii külmade kui soojade toitudega. Palju oli sinki ja vorstikesi – kõik üsna kuivad ning väga õhukeseks viilutatud. Eestis peetaks nii mõndagi neist kuivanuks ja antaks koerale :)) Aga tegelt maitsesid päris hästi. Sooja toiduna pakuti suppe, mida võis vist pidada läätsesupiks ning makarone hakklihaga 🙂 :chef: Teisel päeval einestasime lähedalasuvas linnakeses restoranis ning seal pakuti küpsetatud liha, mis oli hästi rasvane, koos kamaraga ja väga-väga pehme. Mandule maitses selline imelik asi nagu marineeritud sibul. Minu jaoks oli see igal juhul liiga äädikane, aga tema haukas isuga 🙂 Lisaks oli veel marineeritud seeni, kruubiputru ning maitsestatud tomatisalatit. Ning muidugi juustu :cow:
Ainuke sekeldus oli tagasitulles, kus ootasime bussi ja külmetasime, aga bussi ei tulnud. Tegu oli siis tellitud bussiga, mitte liinibussiga. Bussijuhi numbrit meil ka ei olnud. Lõpuks keegi soovitas meil vaadata kilomeetri kaugusele parklasse, kus bussid tavaliselt ootavad. Meile bussijuht muidugi ise ei helistanud, et uurida, kus me oleme või kus ta ise on (temal meie number oli, vastupidi mitte). Igal juhul leidsime ta sealt parklast ülesse ja saime peale väikest külmetamist bussi peale. Itaalias mingeid asjamehi ja nende lubadusi küll usaldada ei saa, kõigil on üpris savi sellest, mis saab 🙂 Teevad oma miinimumi ära ja isegi kui iga terve mõistusega inimene taipaks, et võiks veel ühe väikese liigutuse teha, siis … kõik ju teavad, et bussid ootavad alati siin parklas, küll te lõpuks selle ise välja mõtlete, mis ma ikka helistan 😀
Pühapäeval veetsimegi enamuse päevast sellest väikeses San Gimignano linnakeses. Maritile meeldisid eriti sealsed keraamikapoed. Kusjuures kui tihti on turistipoodidega nii, et võta üht ja viska teist, siis seal oli igas poes erinev kaup, erinevalt savimeistrilt. Pilte tegime ka, mõned on nähtaval kui klõpsad alloleval pildil:
