Ja kevad on tõepoolest käes! Õigupoolest algas kevad Itaalias juba vaikselt jaanuarikuus kui me jõuluvaheajalt naasime. Lillekesed õitsesid ja mesilased sumisesid nende peal – samal ajal oli Eestis veel niipalju külma, et külmakraadide väljakirjutamiseks kasutati astendamist, muidu oleks number liiga suur tundunud. Muidugi pole kogu see aeg lillepidu olnud, vahepeal oli ka väga vastikuid ja vihmaseid ilmu, millele me igakell Eesti kelgumägesid eelistanuks. Nüüd aga näib, et järjest rohkem on päikest ja uusi õisi!
Eelmisel reedel ostsime peale lasteaeda jäätist ja läksime mänguväljakule:
Mina olen siis sel semestril EUI-s külalisdoktorant, osalesin kolmes seminaris (nüüd on need läbi) ja võib-olla jõuan veel natuke teadustööd ka teha kui mahti jääb. Kuigi ega väga palju ei jää, isegi blogi jaoks pole tükk aega mahti leidnud. Hommikul viime Mandu lasteaeda, siis on toimetusteks aega kuni poole nelja või poole viieni (olenevalt millal talle järele läheme). Ja siis ongi poeskäigud, külaskäigud ja kodused toimetused. Kuidagi harjumatult vähe vaba aega on 😉
Mandu lasteaiatee, siitkaudu läheme iga päev lasteaeda:
Praegu mõtleme, kuhu Mandu sügisel peaks minema. Ma ise arvan, et oleks mõistlik kui ta ülikooli crechi (väikelaste lasteaed) asemel läheks juba suurematele mõeldud scuola maternasse, mis on siis juba päris lasteaed. Muidu on tal sõpradeks vaid mähku-beebid (sest enamus lapsi, kes 3 saavad, lähevad crechist edasi) ja ehk tal endal on ka huvitavam ikka suuremate lastega mängida. Pealegi pidid siinsed pärislasteaiad väga hea tasemega olema ning suhtlus on itaalia keeles mõlemal juhul. Ma arvan, et päris-itaalia lasteaias oleks tal isegi kergem, seal domineerib itaalia keel rohkem ja on lihtsam vast õppida ja suhelda. Crechis on see mure, et kasvatajad on küll itaaliakeelsed, aga iga laps räägib oma keeles ja lõpuks ei saa keegi aru, mis keelt nad seal aretavad 🙂
Veebruaris toimusid Veneetsias ja Viareggios ka karnevalid. Tahtsime minna, aga paraku nokk kinni, saba lahti. Kui ilm oli ilus, olime meie haiged. Kui meie olime terved, oli ilm kehv! Võib-olla järgmisel aastal!
Aga rohkem kui endast meeldib mulle vist Mandu tegemistest rääkida, kuidagi rohkem uut ja huvitavat on tal 🙂 Üks tema lemmiktegevusi on kohvikuskäimine. Ülikooli kohvikus juba kõik tädid teavad väikest Carlot ja kui me üksi-kaksi läheme Maritiga, küsivad millal Carlo jälle tuleb vahustatud piima jooma ja kooki sööma 🙂 !!!!
Ja mina ei oleks mina kui ma jätaks teiega jagamata ka itaallaste pahupoole – kui tobedad, rumalad ja kasuahned itaallased vahel on. Kui tulime lennujaamast Milaanosse peale jõuluvaheaega, siis topiti buss 150% täituvusega täis, inimesed istusid teineteise süles. Kusjuures neil ei olnud bussidefitsiiti, vabad bussid ootasid järjekorras. Lihtsalt üks buss topiti nii täis kui andis. Sõit toimub seal vaba graafiku alusel: panevad ühe bussi täis ja siis võtavad alles teise ette. Aga no sellise ületäitmisega ei tohiks ikka küll tegeleda. Alloleval pildil võite näha nelja inimest istumas kahel kohal üksteise süles. Ja siis selline buss läheb kiirteele..
Aga et siiski rõõmsate asjadega lõpetada, käisime üle-eelmisel nädalavahetusel koos oma poolakatest naabritega selle aasta esimesel piknikul! 🙂
