Marit oli juba ammu mõelnud, et tahaks Lõuna-Prantsusmaal ära käia, aga seni see oli ka mõtteks jäänud. Eelmisel kolmapäeval siis lõpuks mõtlesime, et mis siin ikka oodata. Panime autole hääled sisse ja liikusime ranniku poole. Prantsusmaale jõudmiseks kulus meil küll oma kaks ja pool päeva. Kõigepealt sõitsime Itaalia rannikule, vaatasime, kas Pisa torn on endiselt viltu (oli küll ja Mandu käskis tal püsti tõusta: "Tõuse püsti!").
Marit jalutas Liguuria rannikul ja korjas värvilisi kivikesi kaasa, pildistasime päikeseloojangut ja harrastasime autoga mägironimist. Lõpuks jõudsime päris kõrgele mäe otsa, kuhu viis imekäänuline ja kitsas teeke, meie ümber oli metsik Vahemere loodus ja GPS käskis muudkui edasi mäkke sõita. Autol oli selliste 90-kraadiste tõusude võtmisega juba parajalt võhm väljas 🙂 Me nimelt otsisime GPS-i järgi oma hotelli, mis oli viga. Sest hotell loomulikult ei asunud mäe otsas, vaid täiesti tsiviliseeritud tänaval 500 meetri kaugusel merest. Aga nagu me nägime ka järgmisel päeval, siis Itaalias leiab GPS-iga üles vaid hotelli ligikaudse asukoha nii 2-3 km täpsusega. Kui see 2-3 km on mägine maa, siis edukat mägironimist!! Lõpuks leidsime mäe otsast ühe vanaonu, kes ütles, et sõitke aga alla tagasi ja "sinistra" ja kiriku juurest uuesti "sinistra" ("vasakule"). Ja lõpuks leidsime õige koha – olime sealt enne muidugi mööda sõitnud 😉
See polnud meil tol päeval esimene kord mägedes käia – olime juba külastanud Carrara marmorikaevandusi, siit tulevat maailma parim marmor! Järgmisel päeval läksime Genovasse, kus teatavasti peale pesto suurt midagi süüa ja vaadata pole 😉 Siiski leidsime ühe nurga tagant akvaariumi, millesse sisenemise eest kasseeriti üüratu summa (39 EUR per täiskasvanu). Nagu näha, on Genova vana mereröövlilinn!!! Parim asi sinna linna sõitmise juures oli see, et sai ralliks kätt proovida. Nimelt kiirtee, mis tavaliselt on ikka sirge ja kiire, muutub enne Genovat ringrajaks – käänak iga paarisaja meetri tagant ning autod sõidavad mitmes reas korraga. Päris raske oli oma rajale jääda!
Aga akvaarium oli vahva, Mandu nägi igasugu kalu ja põnevaid mereloomi, meie Maritiga nägime, kui rõõmus Mandu oli 🙂 Aga itaallased äri küll teha ei oska. Neil on seal mingi 10 asutust koondatud ühte kohta nimega "akvaariumi küla" aga teeviitasid on nii vähe, et neid annab üles otsida ja teiseks, osade kohtade sissepääs on selline, et kui seal ees seisad, siis ei leia ka ülesse. Niiet kes spetsiaalselt soovib meremaailma külastada, siis sõitke parem Barecolanasse või Stockholmi, seal on see asi igatpidi viisakam ja ka palju põnevam, saab käia läbi klaastunneli akvaariumi sees jmt ning pilet on arvatavasti odavam. Muidu oli Genova selline mäekülje ja mereranna vahele ehitatud päris kena linnake, mis omal ajal elatuski ilmselt sadamast. Igal juhul näis, et kogu rannik on ainult üks sadam niikaugele kui silm ulatub 🙂
Igal juhul sõitsime me edasi Sanremosse, kus meil oli kõige sefim hotell üldse. Marit ütles, et ta ei julge toast välja tulla, kuna kõik teised kannavad nii kalleid juveele, et tema oma õrnas suvekliedis ei sobiks üldse konteksti. Hommikul ta siiski leebus ja tuli meiega koos hommikusöögile ning seejärel läksime rannale jalutama ning sõitsime edasi oma sihtpunkti – Prantsusmaale. Selgus, et unise peaga hotelli broneerides olin selle broneerinud õigeteks kuupäevadeks, aga valeks kuuks… juulisse. Siiski õnnestus meil tuba saada ja Mariti õhutusel asusime koheselt vaatamisväärsustega tutvuma. Kui vanasti külastasime rohkelt kunstimuuseume jm staatilisi kohti, siis tänu Mandule on trendid muutnud ja saame käia rohkem huvitavamates kohtades nagu kohvik, mänguväljak ja rand 😉
Maritile meeldis Prantsusmaal väga, ikkagi tsivilatsioon ju üle pika aja! Mulle aga meeldis Monaco, väike linnriik Prantsumaal kalda sees. Lugesin, et nad saavutasid ükskord niiviisi majanduskasvu, et viisid kõik raudteed maa alla tunnelisse. Niiviisi vabanes palju maad, mida saadi kasutada elamiseks ning majandamiseks ning jõukus kohe kasvas – Ansip saab sellisest majanduskasvust vaid und näha 😉 Kokku on riigi pindala 2 ruutkilomeetrit! Kuna osasid selle riigi tänavaid kasutatakse ka rallirajana, siis saab igaüks ise Monaco ringrada läbi sõita, kui vähegi soovi on. Ja kui te tahate Monaco kodanikuks saada, peate loobuma kõigist teistest kodakondsustest ning esitama isikliku avalduse Monaco printsile! 🙂
Tegelikult me oleksime soovinud Monacos ja Prantsusmaal veel kauemgi olla kui vaid 2-3 päeva, aga paraku läks ilm kehvaks, hakkas tibutama ja sooja oli ainult 20C. Mandu vist natuke külmetas ka. Kui tagasi Itaaliasse sõitsime, siis kohe oli näha, et ühel pool piiri olid autod ilusti sirgelt pargitud, keegi ei blokeerinud kõnniteid jne. Aga kohe kui riigipiir seljataga, algas läbu. Või nagu Marit ütles: "Jõudsimegi tagasi oma räpasesse Itaaliasse" 🙂 Päris palju tõtt on selles, aga ikkagi vahva on siinset elu maitsta. Nõnda, ma lähen nüüd värskeid herneid sööma (herned on ühtlasi praegu ka Mandu lemmiktoit).
